Ameti poolest on Marju Väike-Maarjas asuva loomsete jäätmete utiliseerimise tehase AS Vireen raamatupidaja. Tema abikaasa ja reisikaaslane Aare on aga Rakvere bussifirmas logistik.

Maalehe reis, Türgi, 2024. Istanbul. Topkapi palees.

„Ma pean ennast ikka maakaks, olen maal sündinud ja hiljem linna läinud,“ ütleb Marju. Perel on maakoht ka olemas. „Ikka kartulivagu ja porgandipeenar peavad olema,“ lisab ta. „Peab saama näpud mulda. Suur mure ongi praegu, mis saab kasvuhoones olevatest taimedest. Õnneks on noorem laps hetkel kodus, temale saab kõike delegeerida.“

Mõlemad on kõvad reisijad, nii et võib öelda – kus on, sinna antakse juurde. Viimased kümmekond aastat ei ole nad reisibürood kasutanud, vaid on oma reisid ise korraldanud. Enne Covidit jõudis paar käia kaks korda Hispaanis. „Ise broneerisime ööbimised, võtsime rendiauto,“ meenutab Marju. „Viimastel aastatel olemegi Euroopat avastanud.“

Eriti kiidab ta Poolat, kust tavaliselt sõidetakse lihtsalt läb. Tegelikult on see suur ja ilus maa, kus on vaadata nii loodust kui vaatamisväärsusi, võib külastada uhket Sopoti kuurortit jne. Ka sel suvel on neil plaan sinna minna.

Maalehe reis, Türgi, 2024. Istanbul. Topkapi palees.

Türgis on nad varemgi käinud, kuid seni rannapunhkustel läbi turismifirmade ja seda ka 10-15 aastat tagasi. Mis on vahepeal muutnud? Aare ütleb, et kõik on kallimaks läinud. Marju lisab, et siis tundus Türgi eestlasele odav, nüüd aga inflatsiooni tõttu mitte. Muus osas on aga elu-olu samasugune.

Seni eredaim mulje seekordsest Maalehe reisist on Marju arvates just Maalehe päev, ning seda ütleb ta täiesti siiralt. „Sellist elamust tavalise reisiga ei saa,“ ütleb ta viidates Maalehe päeval toimunud külade ja ökotalu külastusele ning küllap ka piknikule. „Kõige suurem elamus on tegelkult see reisisellide kogukond, mis on tekkinud. Siin on inimesi, kes on kümneid aastaid koos käinud just Maalehe reisidel.“

Aare lisab omast kogemusest, et nii võib reisisellidega juhtuda – ta ise käib sõpradega regulaarselt Slovakkias suusatamas ja ka siis on tunne, nagu oleksid koos oma perega koju jõudnud.

Değirmen’i ökotalu