Pärast aastapikkust äratajatööd kodus, sõitis Georg Lurich 1899. aastal Euroopasse ning jõudis ka Prahasse. See külaskäik jäi napiks, nii aja kui kajastuste poolest. Aga 1902. aasta märtsis teistkordselt sinna jõudes, tervitati teda juba kui „maailmameistrit Eestist”.

Kuhu, kelle juurde Lurich Tšehhimaal jõudis?

Valitses atleetika kuldaeg


Sama aasta märtsikuu Věstnik Sokolský (liikumise Sokol asutasid 1862. aastal Miroslav Tyrš ja Jindřich Fügner; selle põhimõtteks oli “Terves kehas tugev vaim”) oli avaldanud Prantsuse poliitiku tervituse sokolitele: “Böömimaa on pangermanismi vastu ja vabaduse eest võitlevate slaavi rahvaste esirinnas… Iga Prantsuse riigimehe kohus on aidata tšehhidel taasiseseisvuda või vähemalt tugevdada oma autonoomiat.”

Sokolite keha ja vaimu edendav liikumine oli sünnil kuulutanud end poliitikaüleseks. Möödus aastaid, kuni polnud enam mõtet peitust mängida. Hüüti: “Kui kerkib maru ja rahvus tõuseb kaitsma oma olemasolu, olgu sokolite klubid need, kes kutsuvad üles võitlusele!”

Nii et kui üks eestlane Vene keisririigi alamana tšehhide, Austria-Ungari keisririigi alamate juurde jõudis, polnud ta mingis mõttes kodunt lahkunudki.

Ajakirjanik kirjeldab Lurichi matši sakslase Heinrich Eberlega: “Tormilise aplausi saatel, millega tervitatakse eriti Lurichit, astuvad vastased matile. Täies mehejõus Eberle on märksa suurem ja tugevam, kõik temas räägib võimsusest.