Selle kevade hetkekuninganna meie aias on karukell. Neid on rohkem, aga ma seda üksikut, praegu kolme avatud õiega isiksust mõtlen. Ta õitseb me aia uue osa taganurgas.

Seal, kus aia uus osa, oli veel hiljuti suure ühistupõllu serv, kus suurte traktorite ümberkeeramise kohad. Oli teada, et pinnas on seal nii kõva, et eriti midagi selles kasvada ei taha.

Nüüd saame öelda, et tahab küll ja kuidas veel. Kõik üle maantee oleva välja looduslikud taimed on sinna oma koha leidnud. See mõjub väärikalt, kuidas taas kasvada saavad või välja ilmuvad liigid koosluseks sulanduvad. Nii, et pealtvaataja ka ajab selja sirgeks... Kõige krooniks on siis ka karukell mingit teed pidi sesse isekujunevasse kooslusesse jõudnud. Võib-olla tõesti, et linnud tõid.